“Kirjuta endast midagi!” – justkui väga lihtne ülesanne, kuna teema on ju mulle kõikidest teistest tuttavam, ent 27. eluaasta jooksul on paratamatult toimunud rohkem kui ühte blogipostitusse oleks viisakas kirjutada. Keskendun siinkohal vähem endale ning rohkem sellele, kuidas olen jõudnud mõistmiseni, et just üritustemaailm on see, mis mul silmad särama paneb.
Kui enda sünnipäevad ja mõned koolikontserdid kõrvale jätta, jõudsin ise ürituste korraldamiseni ülikoolitee alguses – pärast keskkooli jätsin pealinna seljataha ning kolisin Tartusse kirjandust ja kultuuriteaduseid õppima. Aasta oli 2009 ning vähemalt siis ja paaril varasemal kursusel oli huvi antud eriala vastu väga suur ning et sadade kirjandustudengitega tutvuda, korraldasime koos kursusekaaslasega erialaülese tutvumispeo. Pidu oli menukas ning nii kordasime seda ka järgnevatel sügistel, kasvatades iga kord nii esinejate kui osalejate arvu ning vähemalt Genialistide Klubi turvamees ütles, et purustasime ka sealse külaliste rekordi.
Ürituste korraldamise pisikuga nakatununa korraldasin õhinaga pisemaid kontserte ning peagi sattusin ka konkursi Noortebänd ja festivali IdeeJazz korraldustiimidesse, tänu milledele sain hea ülevaate kodumaise muusikapõllu nii värsketest tulijatest kui vanadest olijatest.
Teise kursuse tudengina läksin tööle Ahhaa teaduskeskusesse, kus leegid ja plahvatused said igapäevaseks nähtuseks, ent nende kõrvale mahtus ka palju väga eriilmeliste ürituste korraldamist – mu ürituskorraldaja kogemustepagasisse lisandusid nii teaduskohvikud, konverentsid, lastelaagrid, messilahendused, galaõhtud kui kaisuloomahaigla. Pärast viit Ahhaas veedetud aastat liikusid mõtted üha enam selles suunas, et hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni üritusi plaanida oleks täitsa lahe. Tänaseks olengi keemia- ja füüsikakatsed tagaplaanile jätnud ning teinud algust tööga, kus ürituste korraldamine ongi normaalsus ning olen väga rõõmus, et saan õppida oma ala parimatelt.
Kui Sa jätkuvalt loed, on Sul tõenäoliselt huvi Orangetime’i käekäigu vastu ning see lubab mul loota, et meie teed peagi kohtuvad – jään seda põnevusega ootama!
Enel