Inimene, kes on meie piltide taga

Orangetime teeb koostööd paljude loovate inimestega, aga üks eriline partner on kunstnik ja storyboardide meister Leo Lätti. Uurisime, mis teda käivitab, millest ta unistab ja mis asi on “kammajjaa” kaust.

Leo on osalenud kunstnikuna või loonud piltstsenaariume paljudele joonis- ja mängufilmidele:
🎬 Leiutajateküla Lotte, Tom ja Fluffy, Naksitrallid, Morten lollidelaeval, Eia jõulud Tondikakul, Melchior, Talvepäev, Põrgu, Tallinna Legendid, Tähtsad ninad, Mina olin siin, Lammas all paremas nurgas, The Twin, Firebird.
Suurema osa moodustab hoopis joonistamine reklaamidele, mida oleme kindlasti kõik siin-seal kohanud.

Kaadrid animafilmist Leiutajateküla Lotte.

Leo, kes sa oled ja kuidas jõudsid visuaalse loomiseni?

Keskkooli lõpus sain õpetajalt iseloomustuse: tubli poiss küll, aga edasiõppimiseks ei kõlba. Läksin siis otse vene kroonu ja sealt juba Pedasse, joonestamise ja tööõpetuse erialale. Õpingute ajal korraldas Rein Raamat kursused Tallinnfilmi joonisfilmi osakonnas, otsides oma filmile „Põrgu” (1983) joonistajaid. Keegi soovitas mul proovida… ja nii sattusin tööle paarikümneks aastaks. Vahelduva eduga 1982–2006.  Palju filme animaatorina, siis kunstnik-lavastajana (“Naksitrallid” ja mõned Avo Pistriku filmid) ning paar-kolm filmi ka režissöörina: “Talvepäev”, “Tom ja Fluffy” ning “Tallinna legendid” (koos Heiki Ernitsaga).
Sealt edasi olen toimetanud enamasti vabakutselise storyboardi kunstnikuna. See tähendab sadade või isegi tuhandete kaadrite joonistamist ühe filmi jaoks. Reklaamid, joonisfilmid, mängufilmid – kõike on olnud.

Mõned kaadrid filmist Eia jõulud Tondikakul.

Millised kunstnikud sind on mõjutanud?

Väiksena sai täiesti kapsaks vaadatud Bidstrupi koomiksiraamat. Arvan et see roheliste kaantega raamatul on suur roll minu kujunemisel.
Olen alati imetlenud käelist oskust ja kunstnikke nagu Köler, Laikmaa, Sagrits.
Uuemast ajast Edgar Valter, Aapo Pukk jt.

Kas sul on iseloomulik käekiri?

Mõni ütleb küll, et tunneb mu stiili ära – see on natuke üllatav. Ma jutustan pliiatsiga. Joonistan lugusid – storyboarde nii joonis- kui mängufilmidele. Iga töö on uus maailm.

Mis kujundas su visuaalset maailma lapsepõlves (tapeet seinal, vanad tööriistad, mänguasjad vm)?

Imelik et mainid siin „tapeeti”. Mäletan, et lapsena vaatasin enne uinumist tapeedimustrit, kus toimus ikka midagi põnevat. Hobused, vankrid, mäed jne. Nägin liikuvaid pilte .. kuni uinusin. 

Jah, ka vanaisade tööriistad on siiani väga põnevad.

Eesti 100 raames illustratsioonid telesarjale “Hetk ajaloos” mõned kaadrid.

Kes või mis su kunagi loovuse poole lükkas? Tahtlikult või kogemata?

Pinginaaber ja hea sõber Andrus. Sisendas mulle keskkooli päevil usku iseendasse. Soovitas joonistamisega edasi minna. Olen talle väga tänulik.

Kuidas sul tööprotsess välja näeb?

Parim aeg alustada on kell viis hommikul. Siis joonistan ühe valuga. Peale kolme päeval – täiesti kasutu. Siis on aeg puid lõhkuda või lõket teha.

Ja kui inspiratsiooni pole, aga tähtaeg tiksub?

Vanusega olen õppinud ära tundma, kas töö mulle sobib või mitte. Kui ikka ei istu, siis võib juhtuda, et ei saagi valmis. Paar korda elus on juhtunud.

Kui peaksid edaspidi looma ainult ühel moel – käsitsi või digitaalselt – siis kumma valiksid ja miks?

Hea küsimus. Tegelen sellega pidevalt. Töö jaoks on digitaalne lahendus mugav, kuid arvan, et kui naasen rohkem oma loomingulise töö juurde, siis võtan taas kätte paberi ja pliiatsi.

Kaadrid fillmist Apteeker Melchior.

AI ja kunst – kuidas suhestud?

Alguses tegi murelikuks. Eriti minu erialal. Järjest rohkem ilmub uusi võimalusi, tasuta programme ja tehnoloogiat. Milleks käsitsi töö? Viimasel paistab siiski, et mitte kõiki ei rahulda tehisintellekti poolt loodud pildid. On järjest rohkem neid kes soovivad, et AI poolt loodud pildid ümber joonistataks. Tuju läheb aina paremaks.

Mis tähendab sulle “kunstnik” olemine digiajastul?

See sõna “kunstnik” on täna kuidagi… segane. Meelelahutus? Poliitika? Äri? Mina tahaks rohkem käsitööline olla.

Mis projekt paneb su silmad veel praegugi särama, kui seda meenutad?

Kunagi tegin mingisse lehte „Minister Tihu” koomiksisarja ja veel mingeid „koristaja” nalju. Neid oli jube lahe välja mõelda. Kahjuks aga ei jõudnud need paljudeni, kuna see oli väike ajaleht. 

Minister Tihu visuaal

Kui peaksid noorele kunstnikule andma ainult ühe soovituse, siis mis see oleks?

Ei ole olemas head soovitust. „Hea nõu on mees ise” (midagi sellist – filmist „Suvi”).

Kas sul on mingi unistus, mis ootab veel loomist?

Mul on ikka kuklas – teha pildiraamat Viljandi poiste elust 60–70 ndatel. Lossimäed, järv, jäätis, taara, vanaema, päikesepaiste… palju ilusaid, põnevaid mälestusi.

Väike Leo oli, noh, ütleme siis, pätt poiss. Ja kui ma nüüd vaatan, mida tänapäeva poisikesed teevad – siis päris vahva oleks neile rääkida, kuidas pärast jaanituld sai pudeleid korjatud või kuidas me lossivaremete juures kaevusuu eest võre ära võtsime. Igasugust jama tegime.

Mis te siis tegite seal kaevus? 😀 

Nojah, see kaevu lugu… Viljandi aeg vajab omaette peatükki. Turistid loopsid kaevu münte ja selle ees oli takistuseks lihtsalt rida raudtee rööpaid. Aga meie – meie mahtusime sealt läbi. Vahel oli isegi välismaiseid münte. Peagi saime aru, et jäätisetädile kõlbasid need väga hästi. Isegi paremini kui Eesti omad. Kui kaev oli tühi, siis läksime lossimägedesse pudeleid korjama.

Storyboard kaadrid filmile Tähtsad ninad.

Mõned kiirelt tulnud vastused:

👉 kõige kummalisem kaust arvutis: “Kammajjaa”

👉 töötuba: eelistan täielikku vaikust – koerad, kassid, tuul, linnud, traktorid lubatud

👉 ülekasutatud salarelv: keemiline element “LD compact”

👉 hommik või õhtu? hommik. vett näkku. 3–4 kohvi. tööle.

👉 kui saaksid anda elu ühele oma joonistatud tegelasele, oleks see: see on veel tegemata

 … ja meie vestlus lõppes nii:
“Läheb kirjuks pilt… hakkan järge kaotama, üle pingutama … haha”

Pole ka ime – kui loomeajalugu on nii kirev ja värviline. Meie jaoks on see hindamatu – ja loodame, et nüüd ka teie jaoks.