Otsus Orangetime’i suvist ühisüritust Eesti “männilaudadest kämpingutes” mitte pidada on juba kolm aastat vana. Seekordne seiklus viis meid mõnusasse multikultuursesse Berliini.
Eve oli osavate näpuliigutustega bukkinud meile Artotel’i shefid toad ning edasine kulges nagu äge unenägu.
Saksamaa pealinn tervitas meid troopilise kuumusega. Otsisime õhtusöögiks hea Jaapani restorani ning ööd tervitasime juba pargimurul kergelt õlut libistades.
Järgmine päev kuulus kultuurile ja linna avastamisele. Leidsime nii moodsat tänavakunsti, ajalugu, arhitektuuri ja muidugi muusikat. Vast kõige ägedama päevase elamuse pakkus mulle omapärane minigolfiväljak hüljatud lennujaamas Tempelhof-Schönebergi rajoonis ja sellele järgnev sissekomistamine lähedalasuvasse hipikommuunipessa Sari Sari, kus kontsertlavale tõusid nii meie basskitarrist Jorven kui ka hõbekõri Marta. Huvitava faktina selgus kohapeal, et baari omanik on elanud lühikest aega Tallinnas, tagunud siin Telliskivis pinksi ning on armunud ehtekunstnik Tanel Veenresse. Aga päev ei olnud sellega veel läbi. Jällekord maitsev õhtusöök aasiapärases restos ning vapram seltskond hakkas oma meeli valmistama ette pühapäevaöiseks klubikülastuseks. Berliinile omaselt oli selleks loomulikult tehnoklubi, sel korral Suicide Circus, ning seda külastanud seltskonna hinnangul said nad esmaklassilise, igati Berliini väärilise elamuse.
Järgmine päev kuulus kultuurile ja linna avastamisele. Leidsime nii moodsat tänavakunsti, ajalugu, arhitektuuri ja muidugi muusikat. Vast kõige ägedama päevase elamuse pakkus mulle omapärane minigolfiväljak hüljatud lennujaamas Tempelhof-Schönebergi rajoonis ja sellele järgnev sissekomistamine lähedalasuvasse hipikommuunipessa Sari Sari, kus kontsertlavale tõusid nii meie basskitarrist Jorven kui ka hõbekõri Marta. Huvitava faktina selgus kohapeal, et baari omanik on elanud lühikest aega Tallinnas, tagunud siin Telliskivis pinksi ning on armunud ehtekunstnik Tanel Veenresse. Aga päev ei olnud sellega veel läbi. Jällekord maitsev õhtusöök aasiapärases restos ning vapram seltskond hakkas oma meeli valmistama ette pühapäevaöiseks klubikülastuseks. Berliinile omaselt oli selleks loomulikult tehnoklubi, sel korral Suicide Circus, ning seda külastanud seltskonna hinnangul said nad esmaklassilise, igati Berliini väärilise elamuse.
Järgmisel hommikul oli alles varavalges hotelli jõudnud klubiseltskond ülejäänutest selgesti eristuv, kuid nad olid väga vaprad ning peale kosutavat hommikusööki siirdusime kõik koos legendaarsesse betoonpunkrisse, mis kunagise raudteejaama pommivarjendi ning hilisema tehhnoklubina annab tänapäeval varju Boros Collectioni väljapanekule. Selgituseks: tegemist on eraomandis oleva suursuguse kaasaegse kunsti kollektsiooniga, kuhu kuulub ka mitmeid Katja Novitskova töid. Koguga saab tutvuda vaid eelbroneeringute alusel ehk et päris tänavalt sinna sisse jalutada ei saa. Natukene organiseerimistööd tasub end aga sajakordselt ära! Huvitava lisadimensiooni annab seik, et kunstikollektsiooni omanikud elavad ise sama hoone katusele ehitatud klaasmajas.
Olles muljeid, õlut ja Aperolle triiki täis, asus pool meie meeskonnast kodumaa poole teele, sellal kui ülejäänud veel üheks päevaks Berliini külalislahkust nautima jäid.
Bis gleich, Berlin!
Hardi
