Pop-up piano bar “Arancio dolce”

Juba kuus aastat oleme korraldanud klientidele oma kontoris pop-up restorani, et saaksime kord aastas suhelda vabamas õhkkonnas.  Eelmine aasta oli meil külas jaapanlasest kokk Daigo Takagi, kes valmistas meile populaarset jaapanipärast nuudlisupirooga ramenit; üle-eelmisel korral veetsime meeldivalt aega toidublogijatega.

Sel aastal isutas meid hoopiski itaalia köök. Rammusaid pastasid ja pitsasid me aga proovida ei tahtnud, vaid soovisime saada uusi maitseelamusi, mis meid kargest veebruarikuisest Eestist Itaaliasse lennutaks.

Hardi avastas, et Tallinnas on uksed avanud Bart piano bar, kus tegutseb täitsa päris itaallane Tommaso, kes pealekauba mängib ka klaverit ja laulab. Kutsusime Tommaso endale külla ning tal oli kohe varukast võtta erinevaid huvitavaid menüü-ideid oma kodukandi köögitraditsioonist. Käisime kindluse mõttes Eve ja Ingega vanalinnas Bartis toite eelnevalt proovimas – tunniajase degusteerimise järel veeresime kaks numbrit suurematena Bartist välja, sest pakutu oli lihtsalt ebareaalselt hea!

Kui keegi juhuslikult satub “päris” Itaaliasse, siis kindlasti soovitame teistelgi proovida neid maitseid, mida Tommaso meile valmistas:


Roheline salat krevettide ja maasikatega – Itaalias tehakse seda salatit alati värskete krevettidega, mis annab kogu salatile hoopis teise “hingamise”, aga ilmselgelt Eestis neid kusagilt püüda ei saa. Mõnus värske amps õhtu alustuseks.

Meie kontori naiste vaieldamatu lemmik Olive ascolane – leivapuru sees fritüüritud oliivipall, millel sisemuseks kas veise-, sea- või kanaliha ning parmesan.

Sitsiliia köögi juurtega Arancini siciliani – maitsvad riisipallid, mille sisse tavaliselt lisatakse prosciutto, mozzarella ja valge bešamellkaste. Fritüürides muutuvad need päris tugevalt oranžiks ja sellepärast kutsutakse neid Itaalias “väikseks apelsiniks”. Sobivad ju meie kontoriroaks ideaalselt.

Arrosticini on Tommaso kodukandist pärit grillitud lammas, mida ta Eestis olles väga igatseb. Eestlasena marinaadist nõretavat liha armastades on raske uskuda, et seda lammast  maitsestati ainult soolaga.

Pearoaks oli Melanzane alla parmigiana – lasanjelaadne roog, kuid pasta asemel on kasutatud hoopiski baklažaani.

Ja õhtu naelaks oli loomulikult tiramisu, mis otsetõlkes tähendab “tõmba mind üles” . See tiramisu virgutas meid kõiki küll väga kõrgele, sest nii mahlast ja rammusat Itaalia ampsu ei leia küll Eestis mitte kusagilt.

Toiduelamusi saatis laul ja meeleolukas klaverimuusika ning mida õhtu edasi, seda hoogsamaid itaalia hitte rahvas nõudis. Ja Tommaso ei jäänud ka nootigi võlgu. Naeru ja jutuvada jätkus varaste hommikutundideni. Tõdesime taaskord, et meil on fantastilised sõbrad ja kliendid! Aitäh meiega seda (hingelt) päikselist itaalia õhtut koos veetmast!

 

 

 

 

 

 

 

Marta