Foxway talvepäevad: tulemuslik kannapööre üheksa päevaga

Paindlikkus on olnud meie alusväärtuseks aegade algusest saadik, kuid just koroonaajastul ürituste korraldamine on saanud selle tõeliseks tuleprooviks. Tartu ringmajandusettevõtte Foxway talvepeo korraldamise ameerika mäed peaks tõestama, kuidas üritusturunduses on kindel vaid see, et miski pole kindel.

Veel üheksa päeva enne üritust teadsid kõik firma 400 nooremapoolset töötajat, et neid ootab Kammivabrikus ees ühiselt otsustatud ja pikalt ette planeeritud rokistiilis uusaastapidu ühes nahktagide, lõhkiste teksade ja kõige muu asja juurde kuuluvaga. Paraku olid omikroni-nimelisel teguril inimkonnaga oma plaanid ja vastu tuli võtta karm otsus: siseruumis hommikuni rokkimine kujutaks end keerulisel ajal liigset riski.
Kuidas sellise etteteatamisajaga keset pakaselist jaanuari vähegi vastuvõetav õuetingimustes alternatiiv genereerida ja selle kommunikatsioon ellu viia? Ilmselge on, et näpuga viibutamine ja vastutustundlikkusele manitsemine on viimane asi, millega riskigrupist põlvkondade kaugusel asuv kollektiiv lepiks. Ainus võimalus: asemele tuleb pakkuda midagi samavõrd ägedat, ja kiiresti.

Õnneks leidub ülikoolilinnas peopaik, mis ühendab endas urbanistlikud ja looduslähedased väärtused, paiknedes samaaegselt keset linna ja ürgses jõeorus: Lodjakoda. Ühes tummise õhtusöögi ja teravate jookidega peaks sealne taristu igale peolisele soojuse põue pistma, et siis juba vibulaskmises, uisutamises või slacline’il õõtsudes kolleegidega mõõtu võtta.
Aga sellistest klassikalistest talvepäevamuhedustest ei pruugi Y- ja kohati juba Z-generatsiooni köitmiseks piisata – eriti, kui ootushorisondil pikemat sootuks teistlaadi möll paiknes. Seetõttu vajas õhtu tõelisi esimese järgu tõmbenumbreid ning need me räpitaeva säravaimate tähtede Nublu ja Gameboy Tetrise ning õhtujuht Kristel Aaslaidi näol ka leidsime.

Kohale tulnud 250-pealine publik kinnitab, et pingutus tasus end kuhjaga ära, suurest sammust team buildingi teel rääkimata. Vahest parim kompliment ürituse õnnestumisele pärines aga viimastel aastatel ilmselt kõiki Eestimaa lavalaudu puudutanud räpiässadelt, kes end lõõgastavas miljöös üle pika aja vabade inimestena tunda võisid.