EY Aasta Ettevõtja auhinnagala

Glamuurne gala edukaimatele ettevõtjatele ei pruugi olla just esimene asi, mida keskmine lehelugeja neil päevil meediapildist ootaks. Tasakaalukalt korraldatud ürituse ja täpselt sihitud kommunikatsiooni korral võib see sinna ometi jõuda – ja igati positiivses võtmes.

Ülemaailmset, rohkem kui 60 riiki levinud EY Aasta Ettevõtja tiitlit on Eestis välja antud 2008. aastast saadik ning seda nii finants- kui koroonakriisi ajal. Seega polnud mõeldav ka tänavu meie esindajat „rahvusvahelisse vooru“ Monacosse läkitamata jätta, ent kuidas teha seda keset Euroopas lõõmavat sõda nii, et hiilgus eelmistele kordadele alla ei jääks ja väärikas traditsioon jätkuda saaks?

Kõige olulisem oli kõigi asjaosalisteni viia teadmini, et mitte ka karmidel aegadel, vaid just nimelt karmidel aegadel peabki meeles pidama neid, kelle suurema hüvangu nimel võetud riskid, kirg ja tahtejõud maailma paremaks muuta aitavad. Keskpankade rahatrükimasinate huugamise taustal võib seda küll hõlbus unustada olla, aga tegelikult ei aita meid raskustest uuele kvalitatiivsele tasandile mitte umbmäärased riiklikud rahaeraldised, vaid ikka lihast ja luust inimeste ideed, visioonid ja pühendumus.

Teisalt on kõigile selge, et mees-ja-koer-tüüpi ettevõtted pulbitsevad küll tihtilugu töötahtest, kuid maailma muutvat innovatsiooni sealt enamasti siiski ei sünni. Sestap oli kogu ürituse kontseptsioonis (alustades juba ruumipaigutusest) esikohal suhtlus ja koostöö – võimalus üksteisega oma teadmisi ja kogemusi jagada. Küllap oli just kinnitus üldisest sundimatust õhkkonnast see, mis lõpuks laialdase äri- ja poliitilise eliidi eesotsas peaministri endaga Tambet Tuisu juhitud õhtule kohale tõi.

Ning eks ole aja märk seegi, et ürituse peakangelaseks sai ja Aasta Ettevõtja tiitliga lahkus sõjaroboteid vormiva Milremi asutaja ja suurosanik Kuldar Väärsi. Vajab ju sõdagi valguse jõudude võiduks innovatsiooni kui õhku – ning ettevõtlikemate eestimaalaste üksmeel ei jätnud kahtlust, et seda meil jagub.