Hea lugeja, sind kindlasti huvitab, millised on suvepäevad meil kui ürituste korraldajatel?! Peab tunnistama, et seekord ei olnud mingeid tulesid ja vilesid, vaid hoopiski ilusad ja maalilised Eestimaa paigad. Suure vaevaga suutsime leida selle ainsama kuupäeva kogu aasta jooksul, et ühiselt aeg maha võtta nii, et keegi ei pea muude kohustuste pärast ära tormama. Õnneks leidis taevataat sel päeval oma sahtlist ka ühe lõõmava suvepäeva (nende kolme sooja suvepäeva seast) .
Igaüks noppis meie koosveedetud päevast mõne mõttekillu, mis selle päeva eriliseks tegi:
Eve:
Siiani on mulle väljend “Eesti kunst läbi aegade” kõlanud sama õõnsalt nagu betoonplokk ja ajanud pigem peale igavuse- kui põnevusjudinad.
Viinistu kunstimuuseum pööras selle eelarvamuse raginal pahupidi. 1,5-tunnisest giidiga ekskursioonist jäi tuntavalt väheks. Kui kõht juba pilli poleks löönud ja lõunasöögi järele karjunud, oleks vast tunnikese jagu veel seda esinduslikku erakogu vaadelnud ja kohalikke lugusid juurde kuulanud. Jah, tuleb tagasi minna. Ainult järgmine kord tuleb enne kõht täis süüa.
Viinistust kiviga visata ja ideaalseks jätkuks kunstivaatlemisele on Mohni saar, see maine paradiis – kaatrisõit üle päikselise mereriba, saare sümbolina kaugelt tervitav tuletorn, värviline matkarada, karastav suplus miljoni-dollari-vaatega liivarannas ning tasuks veel vahuveini, singi ja juustuga kaetud piknikulina pole just igapäevane tallinlase kokteil. Jah, tuleb tagasi minna. Kauemaks. Ainult järgmine kord proovib kohalikku saarevahti Matit mitte välja vihastada, sest talle ei meeldi oodata, kuni külalised kunstisaalis venivad ja saarele hilinevad 🙂
Mikk:
Viinistu kunstimuuseumi varamu meenutas aega, kui Lauri Leesi põhi- ja keskkoolis meile tarkusi jagas. Reproduktsioonid olid saanud originaal kunstiteosteks. Hea meel tõdeda, et mõned asjad ei olegi meelest läinud.
Maicken:
Uskumatu Mohni. Polnud aimugi, et meie enda Eestis on tilluke tükk sellist paradiisi. Võiks vabalt uue Robinsonide hooaja filmida.
Just robinsonide teemal tekkis teel Viinistusse arutelu “Robinsonide” seriaali üle… kui kedagi huvitab, siis saatejuht oli Emil Rutiku ja esimene osa esilinastus 2000. aastal, kui Mikk oli varajane tiinekas, 12.aaastane 😀
Igatahes, seeme järgmise suure teleprojekti jaoks sai mulda pandnud 😉
Inge:
Päev pakkus uskumatult toredaid emotsioone: hommikupoolik Viinistu kunstimuuseumis koos oma tegemisi tõeliselt fännava giidiga, kaatrisõiduks ideaalne meri, imekaunis Mohni saar koos pehmelt öeldud karastava suplusega ning mõnus suveõhtune piknik koos ohtra mullijoogiga.
Martin:
Orangetime’i suvepäev oli väga vahva. Viinistus nägime kauneid kunste, Mohni saarel üleloomulike jõude, Inge suvekodus võitu sulgpallis Marta ja Maickeni üle ja Shvipsis aperol spritzi. Good times.
Marta:
Endiselt suudab Eestimaa oma iluga jahmatada ning elamuse saamiseks ei peagi üle piiri sõitma. Ning poleks arvanud, et ühelt näituselt tahaks enamus kunstiteosed endaga kaasa haarata ning elutuba kaunistama panna. Mõneks ajaks jääb mälestuseks saatma huulel olev külmavill, mis peale karastavat ujumist Eesti suve trotsida otsustas.
Enel:
Ma ei peatu pikemalt muljetavaldaval Viinistus asuval Manitski kunstikogul ega maalilisel Mohni saarel, vaid soovitan kõigil selle aja võtta ning eelmainitud paiku külastada. Vihjeks võin vaid öelda, et aega jäi meil pigem puudu, sest silmailu pakuvad mõlemad enam kui küll.
Kasutan oma kolmandat lauset (meile oli siin ikkagi range limiit ette antud) hoopis selleks, et soovitada aeg-ajalt võtta vaevaks töökaaslastega kontorist välja minna – eriti kui tööl on parajasti kibekiire ning eriti kui töökaaslased on nii väga toredad.
Hardi:
Võtan siis eelneva lühidalt kokku. Parim tiim. Vinge kunstisaal. Kiire paadisõit. Tegelikult sõbralik Mati. Kuum ilm. Karastav vesi. Ristsõnade lahendamine. Hea bussijuht. Kohtumine Jaaniga. Pikk päev ja lühike öö. Aitäh osalistele ja korraldajatele.
