Sellest intervjuust käivad läbi nii Fred Jüssi, Silicon Valley, eestlaste mentaliteet kui ka Vormsi saar. Seda kõike Coca-Cola mekiga ning üritusturunduse kastmes. Orangetime’i juht Mikk Puurmann räägib, milline on nende koostöö Coca-Colaga ning utsitab Eesti üritusturundajaid veelgi suuremalt mõtlema.

“Fakt on see, et oluline info liigub läbi ürituste ja kohtumiste,” sõnab Mikk Puurmann alustuseks. “Maailm on palju muutunud ja saame Eestist teha suuri ja laia mõjuga projekte. Peab lihtsalt tahtma ja looma oma lahendusi inimestest lähtuvalt.”

Selle tõestuseks toob ta Orangetime’i ja Coca-Cola koostöö, mis on kestnud 15 ja rohkemgi aastat. Eesti-sisene koostöö levis algselt Baltikumi ning seejärel juba Euroopasse.

“Mina tulin valdkonda 2011. aastal ning üks mu esimesi suuri projekte oli Coca-Cola jõulukaravani tuur Baltikumis,” meenutab Mikk. “Aasta hiljem hakkasime tegema koostööd suvistel muusikafestivalidel, näiteks Positivusel ning festivalidel Leedus, hiljem tuli juurde Pärnus toimunud Weekend.

Festivalisuved andsid meile olulise tõuke olla pidevalt innovatiivsed ning leida uusi lahendusi. Kihvt näide, kuidas tänu ühele kliendile pead olema ajast ees ning tõukama end tagant. See on partnerlus: üks aitab teisel pidevalt õppida ja areneda.”

Suvised sündmused ehitasid koostööle väga tugeva vundamendi. Tipphetkeks kujunes 2019. aastal Tallinnas Orangetime’i ja Elamusstuudio poolt korraldatud üritus Coca-Cola Euroopa 700 võtmetöötajale. Edulugu märkas ka Kuldmuna žürii – konkursi Grand Prix läks esmakordselt üritusturundusele. Hiljem on Orangetime korraldanud Coca-Cola virtuaalüritusi ning kontaktsündmusi näiteks Lissabonis, Milanos ja Kreetal.

“Eestlaste töötahe, oskused, loovus ja paindlikkus on läbi nende ürituste väga hästi esile tulnud,” räägib ta.

Eestlased on ka väga kohusetundlikud. Kas võib öelda, et oleme loomupoolest head üritusturundajad? 

Arvan, et oleme loomupoolest väga head ürituste loovmõtlejad ja elluviijad. Aga me ei ole loomupoolest head oma teenuse turundajad. Oskame läbi projektide turundada seda toodet või teenust, millele parasjagu üritust korraldame, aga oma teenuse müümisel saaksime olla palju paremad.

Meie toode on palju kõvemal tasemel, kui see, kuidas seda müüme. Mitmetes teistes regioonides müüakse palju kehvemaid tooteid väga palju paremini.

See on tagasihoidlikkus, eks? Ei taheta endale õlale patsutada, et hästi tehtud. 

On ütlus, et mis nüüd mina… (muigab – toim.). See pisut peegeldab seda mõtteviisi ja viitab, miks me selles valdkonnas ei ole ülemaailmselt suured tegijad, kuigi potentsiaali on.

Aga olukord on paremaks läinud, seda pisut ka tänu COVIDi ajale. Korraks suleti terve maailm ning avanedes jäi piire vähemaks kui enne. Piiride kadumine on andnud võimalusi, et oma teenustega julgemalt mujale maailma minna. Peame seda veel enam ära kasutama.

Kindlasti ei tohi selle juures unustada eestlase mentaliteeti: töötahet, paindlikkust, oskusi ja kohusetundlikkust. Ei tohiks juhtuda, et hakkame lihtsalt müüma ja unustame meie põhiväärtused – need, mille pärast meid tegelikult tahetakse.

Meie alalhoidlikkus on pigem suur trump. Austame teisi, kuulame nad ära ning tegutseme siis, mitte vastupidi. Me ei mõtle, et teame kõike teistest paremini. Mulle tundub, et Coca-Cola väga hindab seda. Nad austavad meid inimestena ja teavad, et oleme usaldusväärsed.

Usalduse tekitamiseks ei pea tegema midagi enneolematut. Säilita inimlikkus, tee oma asju nii nagu oled harjunud. Kuula vastaspoolt, austa teda, ole kohusetundlik, professionaalne ja proaktiivne. Kui usaldus saavutatud, ongi võimalik suuri asju teha.

Pean nii isiklikus elus kui ka ettevõtluses tähtsaks loomulikkust. Ei taha olla võlts ja teha midagi seepärast, et lihtsalt kellelegi meeldida. Nii võid ühe korra oma teenuse maha müüa, aga pikas perspektiivis koostööd ei teki. Meie teenus ei ole kilekoti müümine, et müüd toote maha ja edasi on ükskõik, mis saab – suva, täiesti ükskõik. Ei ole nii.

Meil on olnud kliente, keda oleme teenindanud, sest on vaja olnud. See on läinud üle kivide ja kändude ning ligadi-logadi. Mõlemad pooled on hambad ristis kannatanud. (naerab – toim.). See ei ole lahe.

Üritusturunduses tehakse tegelikult päris palju asju välismaale. Mida silmas pidada, et veel rohkem teha?

Usun, et palju on meie mõtteviisis kinni. Tehakse küll välismaale, aga üritusturundus on väga kultuuripõhine. Sa pead inimesi tajuma, mängu tuleb inimpsühholoogia. Ma olen seda meelt, et inimesed on isegi selles pisikeses Euroopas väga erinevad. Seda tuleb oma tegevuses tugevalt arvesse võtta ja see on üks põhjus, miks on võib-olla keeruline üritusturundust eksportida.

Teine asi on, et üritusturundus on inimsuhete äri. Jõuame tagasi usalduse juurde. Sa pead suutma usaldust tekitada. See ei juhtu üleöö, vaid see võtab aega. Eriti kui lähed tühja koha pealt turule, kus sa kedagi ei tea. Soome on näiteks väga konservatiivne ja tihti valitakse üritust korraldama tuttav, isegi kui ta on neli korda kallim. Hea meel on tõdeda, et on tunda muutuste trendi ja ka soomlased usaldavad meid järjest rohkem.

Kolmas asi, mis välja tooksin, on võib olla ka meie trump. See on teistest erinev töökultuur. Tegime Kreetal mitmepäevast Coca-Cola Euroopa All Hands Meeting aastaüritust, kus aitasime luua sisulist programmi. Meil oli seal kohalik tehniline partner ja nad ei teinud midagi valesti, aga nägemused tööeetikast olid vägagi erinevad ja see mõjutas kogu kohapealset protsessi.

Eestlastel on nii, et kui on midagi kokku lepitud, siis teeme selle ära, olgu kasvõi veri ninast väljas. Vahet ei ole, kui kallis see on. Vajadusel pannakse oma raha juurde ja kuidagi ikka saab. Tulemus on vaja ära teha.

Seal on kohati vastupidi. Asju võetakse vabamalt. Mõneti see ongi okei ja asju tulebki vabamalt võtta, aga kui sul on oma harjumused sees, siis tekib psühholoogiline konflikt, et teine pool ei tule sinu mõtteviisiga kaasa.

Nüüd ma jõuan mõtteni, miks on keeruline müüa. Sina oled võõral territooriumil. Tihti võidab see, kes on kodus. Klient toetab seda, kel on koduväljakueelis.

Aga üldiselt meid hinnatakse seetõttu, et lubame ja teeme ära. Tihti ka odavama hinna eest. Seda viimast tahaks küll muuta.

Eesti agentuurid on Euroopas odavad agentuurid?

Julgen öelda küll. Lääne agentuuridega on teenuse hinnaerinevus drastiline ja seda on mõjutanud meie koduturg. Küll aga ei taheta Lääne-Euroopas osta teenust, mis on kordades odavam, sest see tekitab pigem ebakindlust ja küsimusi. Võime olla pisut odavamad, aga vahe ei tohi olla liiga suur.

Meie heas mõttes probleemiks on see, et meil on turul väga palju häid tegijad ja kõigile kliente ei jagu. See on ka üks põhjus, mis peaksime väljapoole vaatama.

TULI-s on lausa 16 üritusturundusagentuuri. 

See tundub uskumatuna. Mulle väga meeldiks, kui kõigile jaguks kliente, kõik oleksid õnnelikud, tehes seda, mis neile korda läheb, ja keegi ei kiruks, et raha on vähe. Seepärast ma ekspordist räägingi. Meil on kõik oskused olemas. Peab rohkem pingutama ja tahtma.

Coca-Colat pean ma tegelikult juhuseks. Kui tahta asja suurelt teha, peab olema tegevuskava ja süsteemne lähenemine. Peab andmetest lähtuvalt analüüsima, mis turule minna, milliseid kliente püüda ja kuidas nendega partnerlusse astuda.

Coca-Cola on teil ilmselt suur klient. Kui nad peaks ära kaduma, kas siis on agentuuril kriips peal? 

Nad on küll meie suurklient, aga kui käibest rääkida, siis mahud ei ole sellised, et nende loobumisel peaksime kaaluma kas jätkata või mitte. Eelkõige on Coca-Cola kliendina oluline seepärast, et nad tõukavad meid innoveerima ja annavad enesekindlust, et teeme head asja.

Tehnoloogia ja üritused on väga seotud. Olen märganud, et klientidele nii väga meeldib, kui suudad integreerida kontseptsiooni ka tehnoloogiaid. Bändi ja õhtujuhi peale tullakse tihti ise, toitu osatakse ka tellida, aga tehnoloogiaga seotud asjad on sellised, mida klient ise välja ei pruugi mõelda. Siis tunned, et lood päriselt väärtust.

Tehnoloogiajutu jätkuks, mainisid e-kirjas, et Coca-Cola näeb Eestit Silicon Valley’na.  

Jah, see on väga huvitav juhtum. Ühel hetkel võttis meiega ühendust Coca-Cola esindaja Belgiast ja ütles, et nad sooviks teha Tallinnas oma töötajatele treeningut teemal, kuidas protsesse digitaliseerida. Kuulasin ära ja esimene küsimus oli, miks Eesti? Siia ei saa ju isegi korralikult lennata (muigab – toim.). Ta ütles, et aga seepärast, et Eesti on Euroopa Silicon Valley. Lahe! Meil on päriselt selline kuvand.

Rääkisime Eestist, Tallinnast, digiriigist, idufirmast ja ükssarvikutest, aga tõin esile ka selle, et Eestis on väga palju enamat peale Tallinna ja tehnoloogia. Ma olen alati hinnanud meie looduskeskkonda ning näen, et ka mujalt maailmas hakatakse seda rohkem väärtustama. See on unikaalne.

Kui tuled näiteks Madalmaadest siia, siis see on vau. Inimesed kipuvad ära unustama, mis meil Eestis veel olulist on. Kui räägime ainult start-up’pidest ja tehnoloogiast, siis liigume vale rada pidi. Mis on tegelik väärtus? Kus tuleb rikkus? Kust see kõik alguse saab? Nagu Fred Jüssi ütleb: “Raha tuleb maa seest.”

Selleks, et start-up’id saaksid oma asja teha, on vaja enam mõelda sellele, et mis meid ümbritseb. See on midagi väga-väga hinnalist, millele peame rohkem tähelepanu pöörama. Kui Coca-Cola meeskond käis siin digitreeningul, siis suutsime kaks asja kombineerida. Viisime neid ka Tallinnast välja. Eesti on seest suurem kui väljast paistab.

Sina oled ju Vormsi saare entusiast. Millal Coca-Cola oma üritusega Vormsile jõuab?

(Naerab – toim.). See on väga hea küsimus. Ma ei ole ise niimoodi mõelnud, sest tavaliselt on inimesed harjunud mõttega, et Vormsil ju ei saa (naerab – toim.). Mulle väga meeldib korraldada tipptasemel sündmusi väikestele seltskondadele, 40 inimesega ürituse saad muuta palju personaalsemaks kui 400 inimesega ürituse.

Arvestades Vormsi väiksust ja looduslikku mitmekülgsust, on sel suurepärane võimalus pakkuda üritusi seltskondadele, kes pole võib-olla mitte kunagi sellist looduskeskkonda kogenud. See oleks midagi täiesti erakordset. Ma üldse ei viskaks seda mõtet ära. Vormsil on palju potentsiaali. Peab lihtsalt väga hästi turundama.

Tundub, et Kihnu on suhteliselt tihti pildis oma matriarhaalse ühiskonnaga. 

On. Oleme ka ise põhjalikult mõelnud, et mis võiks olla Vormsi sõnum. Mis müüks ja teeks kihvtiks? Meil ei ole seda ühte objekti, mida kõik näha tahavad, aga on palju väikeseid asju, mis moodustavad hea terviku. Külastajad hindavad, et väikese ala peal on koos väga palju erinevat. Muidugi on lisaks turundamisele vaja ka infrastruktuuri. Praam peab sõitma, arst ja pood peavad olema, magada on vaja.

Tuleme lõpetuseks Coca-Cola juurde tagasi ja räägime veidi praktilisi asju: kaua ühe projekti kallal töötate, suured eelarved on ja kas nad maksavad hästi? 

Etteteatamisajad on väga erinevad. See on tore, et nad alati südamlikult tunnistavad, et tulevad oma asjadega viimasel hetkel. Seda uhkemad nad on, kui mõnikord on varajased.

Meie projektide tuumiktiimid pole väga suured. Keskeltläbi juhivad protsessi kolm inimest, kes kaasavad inimesi väljastpoolt agentuuri. Väiksuse hoidmine on meie suur pluss. Ei ole iga kord koosolekule 20 inimest vaja. Väike tuumiktiim on palju efektiivsem ja operatiivsem.

Räägime ühest maailma tuntuimast brändist. Nad saavad aru, et üritustesse tuleb palju panustada. Nad mõistavad ürituse mõju kultuuriruumi loomisel ning seda, kui olulised on üritused kommunikatsioonivahendina. Nad loovad ürituste abil töökultuuri ning kannavad ettevõtte sees sõnumeid laiali.

See taandub kogu teemale, millest räägime. Peame rohkem välja vaatama, sest Eesti turg on paraku kitsas. Meil ei ole piisavalt kliente, kes maksaks hea teenuse eest õiglast hinda. Coca-Cola on hea näide: nad päriselt väärtustavad. See annab meilegi enesekindlust ning tekitab tahet veelgi rohkem partnerlusse panustada.

Kui keegi ütleb lihtsalt “aitäh”, siis on lahe küll, aga nagu ütles Estoni Kohver: “seda paaki ei pane” (naerab – toim.). Kui tuleb kaasa ka rahaline pool, siis see annab palju jõudu, et ka edaspidi oma asju kirglikult teha.

Mis meid siis ikkagi selles valdkonnas hoiab ja silma särama paneb? Nii nagu külaplats oli vanasti kogukonna südameks, on ka tänapäeva üritused ja kohtumised oluliseks keskmeks. Seal toimub elav ja rikastav suhtlus, mis on hädavajalik igale organisatsioonile ja kogukonnale. Ja nii nagu alguses ütlesin – oluline info liigub alati läbi reaalsete kogemuste.

Autor: Siim Kera, TULI