Miks me Orangetime’i logoga pusasid ei teinud?

 

On 11. aprill ja oleme kogunenud hubasesse veinistuudiosse agentuuri aastakoosolekut pidama – vaja ju möödunud aasta majandustulemused kokku võtta, näidata 25 slaidi numbrite ja statistikaga, teha eneseanalüüsi, püstitada eesmärke, klatšida konkurente jne. Kõik see on iga-aastane tore rutiin, mis aitab aru saada, kus me oleme ning kuhu ja kuidas oleme teel. Ometigi keset seda toredat Keynote’imist, Powerpointimist ja Exceldamist tekib nägudesse väsimus, pilgud ekslevad telefonidele ja laual asetsevatele küpsistele, tehakse vetsupause. Lõpuks ei aita isegi imemaitsev Sfääri toit, et raamatupidamisküsimusi atraktiivsesse valgusesse tõsta. Ühel hetkel aga on kohustuslikud teemad läbitud; oleme jõudnud lõppfaasi ja koosolekujärgse veini avamine on juba käega katsutav.

Järsku lähevad inimeste silmad taas põlema, sest käsile on võetud eksistentsiaalsed arutelud elu mõtte ja meie identiteedi üle. Tekib küsimus, milline äratuntav element meid kui head tiimi omavahel ka visuaalselt võiks ühendada. Oranžid logoga kaelarätid vedelevad meil kontorinurgas kastis, kuid neid julgeks kanda vaid pioneerilaagriteemalistel suvepäevadel. Enda logo ja juhtmõttega särgid tegime kunagi ka, aga pooled on selle vist ära kaotanud, pesus topiliseks pesnud või on tulnud tööle peale särkide jagamise aega. Ja kas see juhtmõte seal rinnal üldse täna enam pädebki… Oma logoga pastakad on meil ka, aga me ei suuda neid eriti pikalt ega eriti paljukesi koos korraga käes hoida, et ühtne tiimitunne tekiks. Kõik on elevil, sest nüüd saab näidata ägedaid fotosod ja näiteid enda lemmik-aksessuaaridest ja -riideesemetest, mida Google on välja pakkunud ja mida igaüks arvab olevat just SEE ÕIGE meie tiimi ühine element.

Lauale tulevad nii bränditud ketsid, bibod, parkad, t-särgid, telefonihelinad, mälupulgad, nokamütsid kui pintsakud, kuid üks asi käib läbi rohkem kui teised: must pusa. Hea soe Eesti kliimas; piisavalt casual ja ka vajadusel viisakas; piisavalt neutraalne ja piisavalt cool, et kõik oleks nõus kandma. Kõik hääletavad poolt ja must pusa võetakse heldimusega oma pere ühendavaks liikmeks. Aga mida sinna peale trükkida? Ometigi peaksid ju kõik vastutulijad kohe nägema, et tegemist on Orangetime’i inimesega, sest see ju ilmselgelt huvitab neid väga! NOT! Seekord me nii ei tee. Ei trüki järjekordset logoga asja, mida lõpuks kanda ei taha, sest oranž värv ei sobi mu juuksevärvi ega huulepulga tooniga. Me oleme Orangetime’id seesmiselt ja kes teab ja keda huvitab, see näeb seda ka väljast. Pusa on meie ja ainult meie enda jaoks. Lihtsalt kui meil need korraga seljas on, siis hakkate kahtlustama, et võib-olla oleme vennad-õed või siis töötame samas ettevõttes. Seepärast andsime AW stuffi kambale vabad käed ja palusime neil ise meie pusale pilt joonistada. Sest me hindame Eesti ägedaid tegijaid ja huumorit ja proovime end mitte liiga tõsiselt võtta. Lõpuks saimegi oma nunnukesed trükist kätte, otsige meid linnapildist üles! Juhhei!

Eve