Kas praegusel keerulisel ajal üritusi korraldades peab end tingimata sinikollaseks võõpama või on oma väärtuste eest seismiseks ka efektiivsemaid viise?
Seoses inimeste üldise heaolu kasvuga on heategevuslik aspekt ka üritusturunduses viimasel aastatel vaat et püstloodis üles lennanud – järjest enam maksejõulisi tarbijaid eelistavad odavaimate pakkumiste jahtimise asemel millessegi tõeliselt tähenduslikku panustada. Pole aga vaja ära oodata ametlikku statistikat, et tõdeda, et lisaks kõigele muule paradigmat muutvale tähistab Venemaa 24. veebruaril käivitatud agressioon täiesti uut ajastut ka toetuskampaaniate maailmas. Ometi kehtib siingi põhimõte, et õilis eesmärk iseenesest ei pruugi alati kõige õnnestunumat teostust tagada.
Esmalt võib paljudel muidugi tekkida õigustatud küsimus: kas „katku“ ajal üldse „pidu“ (olgu siis otseses või kaudses tähenduses) pidada passib? Vaadates siinkohal meie otsustajate poole, võib vastuse vihjetest välja lugeda: ehkki valvsust säilitades, peame jätkama oma tavapärast tegevust nii hästi, kui suudame. Et püsiks meie majandus, aga ka kõigi vaimne tasakaal. Iseasi, kas just ülevoolavalt lustlikus toonis üleskutsed praegu kõige asjakohasemad on, aga nende paari kraadi võrra maitsekamaks kruvimine peaks igale südametunnistusega inimesele jõukohane olema.
Aga kuidas siis oleks õige head teha ja selle kommunikatsiooni efektiivselt korraldada? Ühtset vastust siin loomulikult pole, kuid olulisteks märksõnadeks jäävad alati sõnumi siirus ja ühtsus. Kui mõne Tartu alternatiivmuusiku eeskujul kitarrile Ukraina lipp kleepida, ent kontserdi müügitulult mitte midagi sihtotstarbeliselt annetada, siis seda tänane külaline andestama ei kipu. Samas ei mõju hästi ka enda panuse pateetiline ülevõimendamine – üldine meediafoon on sellistest teadetest niigi küllastunud. Pigem võib selgest ja lakoonilisest märkusest toetuse kohta saada juba harjumuspäraste koroonapiirangute selgitustega võrdväärne „hügieenitoiming“.
Comments
There are no comments yet.